Sisesoojustusi ei tohiks paigaldada ilma professionaalse eelneva planeerimiseta, sest sisesoojustus mõjutab sügavalt konstruktsiooni hügrotermilist käitumist. Sisesoojustussüsteemide tõsised tootjad annavad eelnevaks projekteerimiseks või simulatsiooniks kasutada selleks vajalikud andmed ja materjalide funktsioonid.
Ehitise seisundianalüüs
Sisesoojustustöö esimeseks sammuks peaks olema alati ehitise seisundianalüüs.
See sisaldab esimese sammuna tuvastatavate kahjustuste analüüsi ja hindamist ning „levinud“ parameetrite määramist
- seinakonstruktsioonide ülesehituse ja dimensioneerimise,
- niiskuse- ja soolakoormuse ning nende
- põhjuste, nagu ülestõusva niiskuse või mitte kaldvihmakindlate fassaadide osas.
Sellele lisanduvad hoone soojustehnilised seisundi parameetrid
- olemasoleva seinakonstruktsiooni või -konstruktsioonide R-väärtus ja
- soojussillad
Erilist tähelepanu tuleks osutada olemasolevatele ehitusmaterjalidele, iseäranis välisseinte sisekülgedele, seda nende vastupidavuse suhtes niiskusele ning ehitise välisdetailide üldisele konstruktiivsele seisundile.
Tuleohutus
Hoonetele esitatavad ehitustehnilised nõuded suurenevad suuruse ja kõrguse kasvuga. Sellele vastavalt luuakse seetõttu niinimetatud hooneklassid, mis tulenevad üldjuhul viimase korruse põranda kõrgusest. Täpsemad definitsioonid asuvad liidumaade ehitusmäärustes, mis on erinevates liidumaades siiski veidi erinevad.
Tuleohutuse alased ehitusega seotud õiguslikud nõuded ja ehitusjärelevalve olulised omadused tuleb seetõttu võtta üksikute liidumaade ehitusmäärustest ja tehniliste ehitustingimuste loenditest, samuti ehitust reguleerivatest loenditest.
Niiskustõke
Sisesoojustuse tõttu sattub seinakonstruktsiooni veel ainult väike kogus soojusenergiat. Seega aurustumisenergia peaaegu täielikult puudub. Selle tagajärjel saab kaldvihma või ka kondensaadi tõttu sissetunginud niiskus iseäranis talveperioodi jooksul ainult tinglikult väljapoole ära kuivada. Fassaadid jäävad kauem niiskeks, küllastuvad tugevamini ja jahtuvad massiivselt maha. Sellega suureneb pakase ohupotentsiaal müüritises ja sellest tulenevad kahjustused oluliselt. Sellel taustal on mitmed nõuded niiskuse sissetungimise osas sisesoojustusega müüritise sisse, mida tuleb arvestada juba energeetilise saneerimiskontseptsiooni koostamisel.
DIN 4108-3 lõikes 4.2.1 on loetletud nõuded, mille korral loetakse kondensaadi teket ehitusdetailide sees mittekriitiliseks. Nende tingimuste järgimist tuleb enne sisesoojustuse tööde teostamist miinimumnõuete tähenduses arvutuslikult tõendada.
- Põhieelduseks on, et kasteperioodi ajal tekkiv kastevee koguse mW,T ei tohi olla suurem kui aurustumiskogus mW,V, mWT < mW,V, sest vastasel juhul summeeruks konstruktsiooni koguniiskus aastate jooksul.
- Katuse- ja seinakonstruktsioonide juures peab kehtima, et kondensaadi kogus iga m² seinapinna kohta jääb alati alla 1,0 kg, mWT <1,0 kg/m², kapillaarselt mitteimavate kihtide puutepindadel, nt kiudsoojustusmaterjalidel, õhukihtidel, aurutõketel või betoonikihtidel või ainetel veeimavusega <0,5 kg (m²h^0,5), peab see jääma alla 0,5 kg m² kohta, mWT <0,5 kg/m².
- Ehitusmaterjale, mis puutuvad kondensaadiga kokku, ei tohi kahjustada (nt korrosiooniga)
- Lubamatud on niiskusesisalduse massipõhised suurendamised puidu korral rohkem kui 5% võrra, puitmaterjalide korral rohkem kui 3% võrra.
Ainult auru tõkestavate või pidurdavate süsteemide korral, mida kasutatakse välisseinakonstruktsioonides, mille juures on muud niiskuse sissetungimisviisid välistatud, tohib nimetatud tingimuste tõendina kasutada „klassikalist“ Glaseri meetodit, kuna siin arvestatakse eranditult soojusjuhtivust ja aurudifusiooni statsionaarsetes raamtingimustes. Vastasel juhul on sisesoojustussüsteemide niiskustõkke tõendamiseks vajalik kasutada hügrotermiliseks simulatsiooniks vastavaid arvutiprogramme. Abi annavad siin DIN EN 15026, WTA andmeleht 6-1 ja 6-5.
Sisesoojustusega ehitistes tuleb võimalik kaldvihma mõju ülalnimetatud põhjustel hoolikalt kaasata põhjalikult konstruktiivsetesse aruteludesse. Tõendamiseks tuleb kasutada eranditult ainult hügrotermilisi simulatsioone (juhised leiduvad DIN EN 15026 ja WTA andmelehel 6-1). Teatud tingimustes tuleb kaitset kaldvihma eest vaadelda sisesoojustussüsteemi rajamise komponendina. Tihti on nendel hoonetel keerukalt kujundatud, tugevasti liigendatud ja/või nähtavate kividega fassaadid. Sellega langeb vetthülgavate krohvide ja värvkatete kasutamine tihti täielikult või vähemalt osaliselt välja. Siis tekkivate arutluste korral tuleks esmalt kontrollida konstruktiivse niiskustõkke võimalusi. Kui võimalik ja kulutuste ning väljanägemise suhtes vastuvõetav, tuleksid probleempiirkonnad nagu nt karniisid, müürikroonid, veesuunajad jne kinni katta. Seejärel tuleb kontrollida hüdrofobiseeriva impregneerimise võimalusi. Paljudel juhtudel osutub vajalikuks, määrata fassaadiehitusmaterjalide veeimavus kohapeal Karsteni kontrolltoru abil kohapeal või materjaliproovidega laboris. See on materjalitüübi ja -tiheduse kõrval tähtis parameeter, et valida kommertsalustel kasutatavate simulatsiooniprogrammide mahukatest andmebaasidest vastavad materjalid. See toimimisviis peab enamikel juhtudel olema piisav, sest simulatsiooniks vajalikke termilisi ja niiskuslikke materjalifunktsioone saab konkreetselt ehitisel olevatel materjalidel määrata ainult harvadel juhtudel. Juhised selle kohta tuleb võtta WTA andmelehtedelt 6-1 ja 6-2.
Järgmine Frauenhoferi füüsikainstituudi joonis näitab tellisseina vähenevat niiskusekoormust / järgnevat kuivamist pärast hüdrofobiseerimist 5 aastase ajavahemiku jooksul. Punasega on tähistatud veesisaldus umbes 16% hüdrofobiseerimise ajahetkel.
Sellel Frauenhoferi füüsikainstituudi joonisel kujutatakse põhjuslikku seost ehitusmaterjalide niiskusesisalduse ja sellest sõltuva soojusjuhtivuse vahel. Vaadeldes tellise näitel selle hüdrofobiseerimisest tulenevat soojusjuhtivuse muutumist joonisel 1 kujutatud 5 aastase ajavahemiku järel, siis võime järeldada tellise hüdrofobiseerimisele järgneva põhjusliku kuivamisega soojusjuhtivuse paranemist väärtuselt 0,77 W/(mK) väärtusele 0,46 W/(mK).
Soojuskaitse
Hügieeniline minimaalne soojuskaitse
DIN 4108-2 nimetatud osas kirjeldatakse miinimumnõudeid (vt lg 3.1.2) hoone välisseinte soojuskaitsele, mille järgimine hoone „tavapärasel kasutamisel“ tagab suure tõenäosusega, et ei esine ehitusfüüsikaliselt tingitud niiskuskahjustusi ja ohtusid tervisele hallitusseente kasvu tõttu.
Soojuskaitse tõendamine EnEV järgi
Olemasolevate ehitiste muudatuste korral on olenevalt meetmete mahust võimalikud kaks erinevat tõendusmeetodit.
- Kas tuleb vastavalt ehitusdetailimeetodile järgida aktuaalselt nõutud soojusläbivustegureid (U-väärtusi) või
- Vastavalt bilansimeetodile tuleb tõendada kogu hoone aastase primaarenergiatarbe maksimaalseid väärtusi.
Vastavate nõuete ulatus tuleb võtta energiasäästumääruse aktuaalselt kehtivast versioonist.